November on meestele pühendatud kuu, mistõttu on nüüd just õige aeg rääkida meestest.

Christinas Clinicu kontekstis võiksime keskenduda meeste füüsilist välimust puudutavatele teemadele (näiteks korrigeerimist vajavad silmalaud või rasvaimu, eemaldamaks üleliigset rasva vöökohalt), kuid täna räägime psühholoog Karmen Paltsiga ennekõike meeste vaimsest tervisest. Võib küsida: miks just meeste omast, kas meestel on sellega siis suuremaid probleeme kui naistel?

Ei ole, kuid meie kultuurist lähtuvalt tundub siiski nii, et naised võivad nutta, kurta sõbrannale, kolleegile, otsida abi psühholoogilt, aga mehed peavad olema tugevad ja ise hakkama saama. Või äkki lihtsalt näib, et vaimse tervisega seotu on kohati veel tabuteema.

Kas mehed tõesti ei nuta?

 Tavaliselt ju mees ei räägi oma hingehädadest, ei nuta, ei jaga lähikondlastele oma muresid, sest see nagu näitaks tema nõrkust. Meil on ju ütluski, et “mehed ei nuta”, ja lahti seletatuna võib see tähendada ka, et mehed ei kurda.

Ent ehk vajab mees samutii võimalust ennast “tühjaks rääkida”, võimalust arutleda oma murede ja hirmude üle. Võimalust avameelselt rääkida endas toimuvast.

Võib oletada, et sageli on mehed naistest rohkem pinges, sest nad tunnevad enda õlul vastutuskoormat ja neile seatakse suuremaid ootusi. See tekitab ärevust ja rahutust, mille tõttu ei saa öösel magada ja mille tõttu käitutakse mõnikord iseendalegi vastumeelselt. Võib-olla on meestel raske olla aus iseenda vastu ja probleemseid situatsioone tunnistada, kuna alati jääb oht, et näidakse nõrgana, saamatuna, mitte piisavalt mehisena.

Siinjuures ei taha ma sugugi vähendada naiste tähtsust – meil, naistel ja emadel, on samuti raske, sest meil lasub vastutus ja meilt oodatakse, et kõik toimiks, ka pingevaba õhustik (vähemalt meile endile meeldib nii mõelda).

Psühholoogi karta ei tasu

Meie – naiste ja meeste – vahe on selles, et naised võivad karjuda, vinguda, haliseda, nutta ja õnnetud olla. Me ise lubame endile seda, kuigi vahel on piinlik ja vahel tahaks hiljem sellised enese nõrgana näitamise episoodid olematuks teha. Me oleme oma taolisele käitumisele ka nimed pannud: vahel on naine “liiga emotsionaalne”, vahel “möllavad hormoonid” ja vahel lihtsalt “käib keegi närvidele”.

Ja kuigi me mõnikord võime oma emotsionaalse labiilsusega kaaskondlastele närvidele käia, on see ikkagi enamikul kordadel andestatav. Sest ikkagi naine!

Paneme nüüd samasugusesse olukorda mehe. Selline olukord tundub ettekujutamatu, kuid tegelikult aitab see kõik meil tegelda oma vaimse tervisega, sest eelnimetatud tegevused viivad paratamatult selleni, et teised inimesed meid märkavad. Kes siis – olgu õelalt või hoolivalt või ausalt või toetavalt – soovitavad pöörduda spetsialisti poole. Ehk annavad nagu „rohelise tule“ minna ja tegelda iseendaga. Külastada näiteks ilma häbita psühholoogi või psühhiaatrit.

Me räägime depressioonist, ärevusest, suitsidaalsusest jms. Me peaksime jõuliselt ja avalalt rääkima ka sellest, et veel enne niivõrd tõsiste probleemide väljakujunemist saab ja tuleb inimesi aidata. Kõige kättesaadavam abi on kõnelemine ja kuulamine, võimalus rääkida. 

Mis siis ikkagi on see “vaimne tervis”, millest eriti viimasel ajal palju rääkima on hakatud?

Erialakirjanduse järgi oleks üks definitsioon järgmine:

„Hea vaimse tervise tunnuseks on võime inimestega rahulikult suhelda, neist hoolida ja neid armastada, võime ja soov vastastikusteks suheteks ja isiklike tunnete väljendamiseks. Võime töötada, osaleda sotsiaalses elus ja taotleda edu. Võime pingutada raskuste ületamiseks, valitseda piisavalt oma ärevust, taluda kaotust ja omada valmisolekut elumuutusteks.“

Ehk siis kõik see, mida me iga päev vajame, et elada ja elamisest rõõmu tunda.

Mõelgem nüüd igaüks: kuidas on lood minu vaimse tervisega?