Hiljuti ütles mulle üks teismeline, et “emaga ei saagi rääkida, ta läheb kohe närvi”. Uudishimust (ehk veidi ka hirmust, et äkki olen mina ka see, kes “närvi” läheb) küsisin, kust ta aru saab, et ema “närvi läheb?,” räägib Christinas Clinicu psühholoog, suhtlemistreener ja nõustaja Karmen Palts.

Vastus oli mõneti ootamatu – ema pidavat siis ainult rääkima ja üldse mitte kuulama ja teiseks pidi ema siis “näiliselt vihane olema aga tegelikult hästi kurb ka”.

Olen ema neljale lapsele ja mõtlen tihti sellele, mida tajub laps kui ema “närvi” läheb. Kas ta tunneb hirmu, kas ta on kurb, kas ta muretseb ema pärast või hoopis kahtleb iseenda hakkama saamises ja oma emale meeldimises (sest lapsed tahavad, isegi siis kui nad seda eitavad, meeldida oma emale). Emana olen jõudnud ära proovida (minu vanim laps on juba 33) mitmeid erinevaid strateegijaid, kuidas oma lapsega rääkida nii, et endal ei oleks pärast halb. Psühholoogina ma tean, kuidas lapsed meie (oma vanemate) emotsioone ja kurbust ja õnnetut olemist endale üle kannavad.

Psühholoog vastab: miks siis ema läheb “närvi”?

Siinjuures on oluline tõsta kõrvale võimalus, et emal on närvidega probleeme, see on teine teema (ja see on ka aktsepteeritav, sest võimalik vaimse tervise probleem on samasugune tervise probleem nagu näiteks gripp või angiin või diabeet või põiepõletik, miski, mis jaotub kliiniliste probleemide alla).

Ema läheb “närvi”, sest ema tunneb jõuetust, ema ei tea, kuidas ta peaks reageerima, ema hakkab endas kahtlema kas ta on piisavalt hea ema. Ema hakkab iseennast piinama mõttega, et ta on midagi märkamata jätnud, midagi tegemata jätnud. Emal tekivad kahtlused kas ta laps üldse tahab sellist ema. Aga need ei ole ema tervise probleemid!

Psühholoog selgitab: ema olemine on keeruline amet

Ema olla on uhke ja hea aga ema olla ei ole lihtne. Ma isegi arvan, et see on üks keerulisemaid ameteid (kui seda austavat ülesannet üldse nii tohib nimetada), sellega toimetulek on nagu kõrgeima raskusastmega Sudokude lahendamine ja seda tegelikult 24 tundi ööpäevas.

Sa pead olema alati mõne sammu ees ja suutma meeles pidada mitmeid eelnevaid samme, sa pead haarama mitmeid ridu korraga ja samas suutma analüüsida, kuidas ühe tegevuse järgselt mitmed teised tegevused toimima saavad. Just seetõttu juhtub vahel, et emad lähevad “närvi”.

Ema küsib ka iseendalt, miks nii juhtus, miks jälle, kuidas nii juhtub ja mida muuta saab? Ja emad tunnevad  oma “närvi mineku” pärast ka piinlikkust!

Psühholoog õpetab: teemad, mis n.n. “närvi” minekut toetavad.

• Kui ema on väga väsinud (füüsiliselt).
• Kui ema on emotsionaalselt kurnatud.
• Kui ema ei tunne oma ematööd tehes kellegi tuge.
• Kui emal on puudu mingid teadmised või oskused, kuidas oma lapsega rääkida, kuidas üht või teist situatsiooni lahendada, kelle poole pöörduda.
• Kui ema ise on lapsena kasvanud nii, et ta pidi ise oma probleeme lahendama (ja nüüd tundub, et kuidas ometi tema laps ei saa hakkama kui tema sai).
• Kui ema ei saa oma emarollis n.n. eduelamusi (siin palun kogu aeg meeles pidada, et ka laps tahab eduelamusi, ka laps on kurb kui neid ei saa).

Kindlasti võib seda loetelut veel pikalt jätkata, kuid on oluline teada, et meist keegi ei tea kõike ja me kõik õpime pidevalt.

Kui mingitest toimetuleku oskustest, suhtlemisoskustest puudu jääb siis on igati õigustatud ja igati auasi seda endale tunnistada ja abi otsida. Oma tööd tehes lähtun mina küll  alati sellest, et inimesel ei ole mitte niivõrd probleem ja viga ja puudused, kui mingite oskuste ja teadmiste puudused (mida saab alati juurde õppida). Välja arvatud muidugi kliinilise diagnoosiga inimesed, kes vajavad  medikamentoosset ravi.

Seega emad, ärgem piinakem end, kui “närvi” minekut liiga sageli ette tulema hakkab, otsige abi, rääkige kellegiga ja omandage mingeid uusi viise, kuidas oma lapsele “mitte närvi minev ema” olla. Teie lapsed armastavad teid, isegi siis kui nad seda sõnadesse panna ei JULGE.

Vaata ka: psühholoogiline nõustamine noorte ja teismeliste käitumuslike probleemide puhul, mida viib läbi psühholoog Karmen Palts.