„Hiljuti ütles mulle üks teismeline, et “emaga ei saagi rääkida, ta läheb kohe närvi”. Uudishimust (ehk veidi ka hirmust, et äkki olen ka mina see, kes “närvi” läheb) küsisin, kuidas ta aru saab, et ema “närvi läheb”.

Vastus oli mõneti ootamatu: ema pidavat sellises olukorras ainult rääkima, üldse mitte kuulama ning “näiliselt vihane, aga tegelikult hästi kurb olema”,“ räägib Christinas Clinicu psühholoog-nõustaja Karmen Palts.

„Olen nelja lapse ema ja mõtlen tihti selle peale, mida tajub laps, kui ema “närvi” läheb – kas ta tunneb hirmu või on kurb, kas ta muretseb ema pärast või hoopis kahtleb iseendas ja oma emale meeldimises (sest lapsed tahavad, isegi kui nad seda eitavad, meeldida oma emale). Emana olen jõudnud ära proovida (minu vanim laps on juba 33-aastane) mitmeid erinevaid strateegiaid, kuidas rääkida oma lapsega nii, et endal ei oleks pärast halb tunne. Psühholoogina ma tean, kuidas lapsed meie, oma vanemate, emotsioone, kurbust ja õnnetut olemist endale üle kannavad.

Miks ema „ läheb närvi”?

Siinjuures on oluline lükata kõrvale võimalus, et emal on närvidega kliiniline probleem. See on hoopis teine ja täiesti aktsepteeritav teema, sest võimalik vaimse tervise probleem on samasugune terviseprobleem nagu näiteks gripp, angiin, diabeet või põiepõletik.

Tavaliselt läheb ema närviliseks siis, kui tunneb jõuetust ning ei tea, kuidas ta peaks reageerima; ta hakkab endas kahtlema ja muretsema, kas ta on piisavalt hea ema. Ta hakkab piinama end mõttega, et ta on midagi märkamata või tegemata jätnud. Emal tekivad kahtlused, kas ta laps üldse tahab sellist ema …

Ema olla on uhke ja hea, aga ema olla ei ole lihtne. Ma arvan koguni, et see on üks keerulisemaid „ameteid“ (kui seda austavat ülesannet üldse nii tohib nimetada) – sellega toimetulek on nagu kõrgeima raskusastmega sudokude lahendamine, ja seda tuleb teha 24 tundi ööpäevas.

Sa pead olema alati mõne sammu ees ja suutma meeles pidada mitmeid eelnevaid samme; sa pead haarama mitmeid ridu korraga ja samas suutma analüüsida, kuidas pärast teatud tegevust mitmed teised tegevused toimima hakkavad.

Just seetõttu juhtub vahel, et emad „lähevad närvi”.

Ema küsib ka iseendalt, miks nii juhtus; miks jälle; kuidas nii juhtub, ja mida muuta saab? Ja emad tunnevad oma “närvimineku” pärast ka piinlikkust!

On mõned asjaolud, mis n-ö närviminekut soodustavad:

• kui ema on väga väsinud (füüsiliselt)
• kui ema on emotsionaalselt kurnatud
• kui ema ei tunne oma ematööd tehes kellegi tuge
• kui emal napib teadmisi või oskusi, kuidas oma lapsega rääkida, kuidas üht või teist situatsiooni lahendada, kelle poole pöörduda
• kui ema ise on lapsena kasvanud nii, et ta pidi ise oma probleemidega tegelema (ja nüüd tundub, et kuidas ometi tema laps ei saa hakkama, tema ju sai!)
• kui ema ei saa oma emarollis n-ö eduelamusi (siin palun alati meeles pidada, et ka laps tahab eduelamusi, ka laps on kurb, kui neid ei saa)

Kindlasti võiks seda loetelu veel pikalt jätkata, kuid oluline on teada, et keegi meist ei tea kõike ja me kõik õpime pidevalt. Kui näiteks toimetuleku- või suhtlemisoskustest puudu jääb, on igati õigustatud ja auasi seda endale tunnistada ning abi otsida.

Oma tööd tehes lähtun alati sellest, et inimesel ei ole mitte niivõrd probleem või viga, vaid mingite oskuste ja teadmiste vähesus (mida saab alati juurde õppida). Välja arvatud muidugi kliinilise diagnoosiga inimesed, kes vajavad medikamentoosset ravi.

Seega, emad, ärgem piinakem end, kui “närvi minekut“ liiga sageli juhtuma hakkab – otsige abi, rääkige kellegagi ja leidke uusi viise, kuidas olla oma lapsele “mitte närvi minev ema”. Teie lapsed armastavad teid, isegi kui nad seda sõnadesse panna ei JULGE.“