Christinas Clinicu psühholoog Karmen Palts andis kiusamise teemalisel seminaril vastused mitmetele vanemaid piinavatele küsimustele.

Ühe minu lapse õpetaja ütles kord, et “püüdke olla mitte liiga autoritaarsed vanemad, sest see soodustab lapsel kiuslikku käitumist”. Kas see võib tõsi olla?

Ei julge öelda, et see soodustab või ei soodusta, kuid mingisugust mõju lapse/õpilase käitumisele kaasõpilaste suhtes see kindlasti avaldab.

Vanemate kasvatusstiilid jaotuvad:

• Autoritaarsed – vanemad peavad vajalikuks lapsi kontrollida (vahel ka jõudu kasutades) ilma põhjenduse või selgituseta. Lapsele öeldakse, mida teha, kuid neid ei suunata oma tegude üle järele mõtlema. Sellised vanemad tavaliselt ka karistavad ning seetõttu hakkavad nende lapsed mõtestama maailma lihtsustatud must-valgel kujul. Mõnikord kaasneb sellega ka soov “oma vanema käitumisest” tingitud ebamugavust teisele üle kanda.
• Sallivad vanemad jagunevad hoolimatuteks (ei võta oma laste elust osa, ei anna eeskuju, ei suuna, ei kontrolli neid, ei soodusta iseseisvumist) ja järeleandlikeks (sekkuvad liialt laste ellu, kuigi neil on head kavatsused, tekitab see liigse poputamise. Lapsele ei esitata piisavalt nõudmisi ja talt võetakse vastutus. Sellised lapsed on noorukieas sageli sotsiaalselt oskamatud, nad ei tunneta piire ja neil puudub enesekontroll).
• Autoriteetsed vanemad julgustavad oma lapsi tegude üle mõtlema ning läbimõeldult, vastutustundlikult ja väärikalt käituma. Lapse iseseisvuse arendamiseks seatakse talle piirid, lapsega suheldakse palju ja laps võib turvalises keskkonnas oma arvamust avaldada.

Minu kaasa ütleb, et koolis on alati kiusamist olnud, see oli nagu mingi nalja osa. Aga tänapäeval räägitakse sellest nii palju ja ma olen ka mures, mis jälje ülejäänud eluks võib koolis kiusamine (või ka “nalja tegemine”) tegelikult jätta?

On terve rida teadusartikleid, mis kinnitavad, et kiusamise tagajärjed on kahjustavad ja hävitavad.

Leitakse, et kiusamise ohvrid võivad : kalduda olema madala enesehinnanguga; depressiivsed; ebakindlad; ärevad; ülitundlikud; ettevaatlikud ja vaiksed – s.t. et kiusamist seostatakse psühhosomaatiliste sümptomite, depressiooni ja psühhiaatriliste haiguste võimalusega.

Minu laps õpib klassis, kus on suur tüdrukute ülekaal. Õpetaja ütles koosolekul, et on tekkinud mingid tüdrukute grupid, kes omavahel tihedamalt suhtlevad. Nüüd on nii, et minu laps räägib kodus, et teda ei taheta sinna gruppi, kus ta olla tahab ja seda antakse talle ka pidevalt mõista, inetult seejuures. Kas tüdrukute poolne kiusamine ei ole siis tavaline kiusamine, noh nagu poistel on?

Tüdrukute seas levinud kiusamisvormid võivad olla salakavalamad ja varjatumad. Väidetavalt kasutavad poisid enamasti füüsilisi vahendeid kiusamiseks (tõukamised, rebimised, löömised, nurka surumised jne), samas toetuvad tüdrukud suures osas just psühholoogilistele relvadele (pidev narrimine, grupist välja tõrjumine, alatute kuulujuttude levitamine, kellegi poolt öeldu negatiivselt muudetud kujul edastamine, jne).

Minu arvates kiusatakse ju ikka millegi pärast, näiteks mõne arvates on see naljakas ja mõni on lihtsalt kuri ja tahab teisele liiga teha. Kas poiste ja tüdrukute kiusamise eesmärgid on sarnased?

Uurimustest ilmneb, et tüdrukud kiusavad enamasti selleks, et võita kaaslaste usaldust ja olla aktsepteeritud, “kuuluda mingisse gruppi ja jagada lähedussuhet”, mis väljendub üksteisele saladuste ja kuulujuttude rääkimises. Poisid seevastu kiusavad selleks, et näidata oma jõudu, võimu, üleolekut.

Kas kiusamise aktiivsus ja sellega seotud tegevus sõltub ka mingist vanusest?

On leitud, et:

• 12 ja 18. Eluaasta vahel väheneb kiusamine ja türanniseerimine pidevalt;
• kiusamisjuhtumid on kõige sagedasemad põhikooli alguses;
• vanuse suurenedes kiusamine, sealhulgas otsene füüsiline kiusamine, üldiselt väheneb, aga otsene ja kaudne verbaalne ja mitteverbaalne (ebaviisakadliigutused, grimassid, ignoreerimine, tõrjumine) kiusamine suurenevad;
• kui kiusamine vanemas noorukieas jätkub võib see muutuda veelgi jõhkramaks;
• noorukid tunnevad oma ohvrite suhtes vähem empaatiat kui nooremad õpilased.

Samas tuleks siiski lähtuda igast konkreetsest kiusamisjuhtumist eraldi, igast konkreetsest lapsest eraldi, kuna lapse/õpilase arengu keskkondlikud tegurid on erinevad ja üldine areng on samuti erineva kiirusega.