Märtsi algusest näeb saatejuht Carola Madis elu hoopis teisiti – avaramalt, sest silmadele langenud ja nägemist segama hakanud laugudelt eemaldati liigne nahk: „Enne vaatasin maailma vaevatud pilguga, nüüd kergendatult.”

Carola Madis on just naasnud Hispaaniast, kus saadi ühele poole „Kolm naist karavanis” kolmanda hooaja filmimisega. Uusi osi saab Eesti televaataja alates jaanuarist näha. „Kohe mõnus oli tööd teha ja mõnus on olla,” kiidab ta, „sest julgesin teha sammu oma tervise ja heaolu parandamiseks.” Nimelt vaevas teda aastaid probleem, mis ajaga aina süvenes.

„Mul on noorest saati olnud silmadel liigne nahk, nii-öelda rasked laud, ja ma esialgu arvasin, et see ongi lihtsalt nii ja vaevalt asi väga palju hullemaks saab minna. Selgus, et saab küll ja mitte vähe,” jutustab Carola (35), kes on töötab nii Kanal 2-s kui ka Raadio 2-s.

Viimasel ajal oli seis juba nii kehv, et ta pidi sõrmedega laugusid nihutama ja kulme kergitama, et vaateväli ei oleks piiratud ja et õigupoolest üldse midagi näeks. „See muutus nii väsitavaks,” räägib ta ja lisab, et ega hügieenilegi kõige parem ole, kui kogu aeg silmi näppida. Laug langes nii tugevalt silmadele, et toetas juba ripsmete peale. „Näiteks üles vaadata oli päriselt raske, koguni füüsilist pingutust nõudev, sest tundsin naha raskust oma silmadel. Ja ükskord pusa seljast võttes jäi silmalaug luku vahele,” räägib Carola õõvastavast hetkest, mil ta küll õnneks ei olnud üksi ja kaaslane aitas tal õrnalt pusa seljast nii, et silmad terveks jäid. Hirmutas teda säärane kogemus aga küll.

Carola arvas, et loodus on juba kord sellised rasked laud kinkinud ja sellega peab kuidagi leppima. Aga kas ikka peab? Otsus, et midagi peaks ette võtma, tabas teda telesaate monteerimise ajal. Ta vaatas filmitud materjali läbi ja märkas, et hõõrub kogu aeg oma silmi ja kergitab lauge. Ise oli ta oma „eripäraga” tegelikult harjunud, aga siis nägi end kõrvalt ja taipas, kui palju selline asi tema igapäevaelu mõjutab.

Usaldusväärne kliinik, lihtne protseduur

Naine oli kuulnud, et paaril tema tuttaval oli sama häda ja nemad said abi lõikusest. See olevat lihtne protseduur, räägiti. „Kui rääkisin mõttest teistele, siis kõik olid hästi julgustavad ja toetavad, sest nad teadsid, et mul on päris probleem, mitte mingi väljamõeldud kiiks. Oli ka inimesi, kes ütlesid ise mulle – kas ma pole mõelnud sellele, et olukorda parandada, sest minu vanuses ei tohiks liigne nahk nii suur probleem veel olla. „Aga jah, kui mul mingeid hirme oli, siis need olid minu peas,” tõdeb ta.

Väike kahtlus oli ikkagi kuklas, et äkki jäävad armid näha või et pärast on asi veelgi hullem. Carola seadis siis sammud Eesti suurima ja kõige kauem tegutsenud kliiniku suunas. Ta tunnistab, et kohale jõudes kadus igasugune kahtluseuss, sest kliinikus tundis ta end turvaliselt ja hoitult. „Meeskond oli ääretult meeldiv, tore, professionaalne ja abivalmis,” kinnitab ta ja julgustab ka teisi, kel sama mure, kas või üksnes konsultatsioonile minema ja vajadusel sadu küsimusi küsima, et oleks lihtsam otsus teha.

Alguses käiski ta konsultatsioonis, sai juhendid, kuidas ette valmistuda ja infot, kaua peab varuma aega taastumiseks. „Kuulsin, et minu puhul oli silmalaugude korrigeerimine olnud üpris keeruline, kuna nahka oli nii palju. Tavaliselt on see palju lihtsam protseduur.” Carolale tehti üldnarkoos, see tähendab, et tema magas õndsalt, kui profid silmade liigse nahaga tegelesid. „Siis ärkasin üles ja oligi kõik,” meenutab ta. Valu ei mäleta, ainult veidi ebamugav oli. Pärast operatsiooni sai ta valuvaigisteid, need olid tal igaks juhuks ka kodus öökapil, aga ta tundis, et ei peagi neid võtma.

Operatsioon kujutab endast järgmist: ülalaugude plastika puhul teeb kirurg sisselõike ülalau voldi sisse nii, et pärast jääb väike arm näha vaid silma välisnurgas. Lõikusega eemaldatakse ülalault liigne nahk. Operatsiooni peetakse suhteliselt vähetraumaatiliseks, sest neid tehakse enamasti kerges sedatsioonnarkoosis – vahel ka kohaliku tuimestusega – ja patsient mõne tunni möödudes ärkvel ning valmis koju minema. Puhkeaega tasub varuda nii seitse kuni kümme päeva. Carola meele teeb kergeks ka asjaolu, et kui väga vaja, saab kordusoperatsiooni teha, kuigi vaevalt seda vaja on – tulemused on selliste lõikuste puhul püsivad.

Juba mõned päevad pärast lõikust, olgugi et silmad olid veel paistes, tundis Carola suurt rahu, et julges asja ette võtta: „Ma pole sellest ajast saati pidanud kordagi silmi näppima, et vaadet parandada ja see on tõesti väga kergendav tunne.”

Muud Carola oma näos muuta-kohendada lasknud ei ole, aga ta arvab, et kui tulevikus peaks miski talle ikka tugevalt muret valmistama, siis on ta avatud olukorda parandama. „No ei ole ju mõtet hambad ristis kannatada, kui abi on olemas,” arvab Carola Madis laia naeratuse saatel. Ja mis põhiline – avara pilguga.

Tähelepanu! Tegemist on tervishoiuteenusega. Christinas Clinic omab Terviseameti tegevusluba L04954 (CBF Medical OÜ). Operatsioone ja protseduure teostavad tervishoiutöötajad.