Kui USAs tehakse esteetilise kirurgia operatsioonidest enim rasvaimu ja Iraanis ninaplastikaid, siis Eestis on kõige suurem nõudlus rinnaoperatsioonide järele. See, et eestlannadel jääb just rindade lopsakusest puudu, ei ole sugugi halb uudis. Rindade suurendamise tehnikad ja materjalid on kõvasti arenenud ning õigeid valikuid tehes saab kena tulemuse.

Milline suurus mulle sobib?

Tihti enne konsultatsioonile jõudmist on naised juba põhjalikku eeltööd teinud ning jõudnud omaette järeldusele, millise suurusega implantaate nad tahavad. Ometi unustatakse, et implantaadi suurust ei saa vaadata eraldiseisvalt. Lähtuda tuleb sellest, milliseks kujuneb korvi suurus ja kuidas see ülejäänud kehaga suhestub.

Näiteks suurendab 300 cc implantaat rinda umbes 1.5 korvi võrra. See tähendab, et väiksemast Bst saab operatsioonijärgselt täidlane C. 400 cc teeb rinna juba 2.5 numbrit suuremaks ja väiksest Bst saab täidlane D. Kas naisele sobiks paremini C, D või E korv, saame teada siis, kui vaatame keha üldisi proportsioone. Seetõttu ei tasu olla pettunud, kui soovitame populaarse 350cc implantaatide asemel hoopis mõnda muud suurust.

Eestlannadel on veel üks omapära – meie rinnad vajavad tihti kahte eri suuruses implantaati. See tuleneb luustikudiferentsidest keha pooltel, mille on omakorda põhjustanud D-vitamiini puudus kehas. Konsultatsioonis peame patsientidele sageli seletama, et tema rinnad on ainult näiliselt eri suurusega. Rindade visuaalsed erinevused ei ole tingitud näärme- või rasvkoe mahust, vaid rinnad lihtsalt asuvad eri tasapindadel. Sellistel puhkudel püüame muuta rinnad omavahel sarnasemaks. Seda saab teha kahe eri profiiliga implantaadiga, asetades näiteks ühte keskmise  kõrgusega ja teise kõrge profiiliga implantaadi.

Naised võiksid enne konsultatsioonile tulekut selgeks teha, millist üldilmet nad soovivad, millises suuruses rinnad nende kehadega sobivad ja milline korvisuurus neile meeldiks. Implantaatide täpse suuruse ja kuju väljavalimise soovitud tulemuse saavutamiseks võiks usaldada professionaalide kätte.

Millist tehnilist lahendust eelistada?

Veel 20 aastat tagasi ei võimaldanud kasutuselolevad tehnikad sünnitanud ja veidi lõtvunud rinnaga naistele asetada implantaate rinnalihase taha. Tol ajal ei osatud veel vabastada lihase serva ja rinnanäärmeid mitmes tasapinnas nii, et rinnale saaks teostada seespidise tõstmise. Seetõttu oli oht, et lihasetagune implantaat tekitab double bubble’i ehk topeltrinna, kus üks pall istub justkui teise otsas.

Tänasel päeval on lihasetaguseks implanteerimiseks kasutusele võetud dual-plane tehnika. Selle käigus avatakse rinnalihase serv ja asetatakse implantaat lihase taha osaliselt. See katab  implantaati paremini just ülaosas, mis ainult näärme- ja rasvkoe poolt kaetuna jätaks inetu serva naha alla. Mida rohkem on implantaat kudede poolt kaetud, seda loomulikum jääb tulemus.

Dual-plane tehnikal on võrreldes eelnevatega suur eelis. See võimaldab asetada implantaate lihase taha ka langenud, lateraalsete (rinnanibud hoiavad väljapoole) ja tubulaarste (kolmnurkse kujuga) rindade puhul. Samuti oleme alustanud uudse tehnilise lahendusega, mis võimaldab paigaldada lihasetaguseid implantaate suuruses kuni 500cc – varem oli ülemiseks piiriks keskmist kasvu naisel 400cc.

Täna paigaldame implantaate osaliselt lihase taha juba 80% juhtudel, mis varasemalt oleksid  implanteeritud lihase peale. Ehkki dual-plane annab kirurgile suuremad võimalused, esitab see  ka patsiendile kõrgemad tingimused. Halvasti teostatud järelravi võib uudsest tehnikast saadud eelised elimineerida. Seetõttu on suur osa kaunite rindade säilimisel just patsiendil endal.