Keegi ei kahtle, et end positiivselt ja energiliselt tunda on hea. Vahel aga juhtub, et leiame end olukorrast, kus optimism ja tahtejõud on kadunud ning negatiivsed emotsioonid mõjutavad meie tundeid ja hoiakuid. 36-aastane Kaia räägib, kuidas vaid üks kohtumine psühhiaatriga suutis muuta tema fookust nii töös kui eraelus.

Kaia, palun räägi, miks otsustasid psühhiaatri poole pöörduda.

Mingil ajal märkasin, et olen kogu aeg väga närviline, väsinud ja rahulolematu. Tekkisid pinged nii kodus kui töö juures, mõtlesin endast halvasti – ma ei tundnud isegi ennast enam ära. Rääkisin ühel murehetkel sõbraga, kes soovitas mul pöörduda Christinas Clinicu psühholoogi Karmen Paltsi poole. Ütles isegi, et kui vaja, siis saadab mind kliiniku ukseni, et esimest korda oleks julgem minna. Mõtlesin: keda ma enda arvates petan? Ainult iseennast. Ja nii tegingi otsuse sõbra nõuannet kuulda võtta.

Karmeniga oli väga hea rääkida, sain pisarsilmil oma muredest räägitud ning psühholoog soovitas mul pöörduda psühhiaater dr Innar Tõru poole. Endalegi üllatuseks otsustasin nõustuda ja olen siiani nii rahul selle otsusega. Ma teadsin, et pean uuesti jalad alla saama ja toibuma.

Siiani levivad eelarvamused, justkui peaks psühhiaatri juurde pöördumist kartma või häbenema. Millised tunded valitsesid enne esmakordset konsultatsiooni?

Kõige raskem oli minu jaoks julgus kokku võtta, kohale ilmuda ja oma muredest avalimeelselt kõnelda. Midagi ma otseselt ei kartnud, aga ärevus ja segadus olid suured. Ma ei teadnud, mis vastuvõtul üldse toimub – kas psühhiaater küsib minu käest küsimusi või pean ise rääkima.

Lisaks kartsin, et arvatakse, et olen hull. Ma tean, kui totralt ja naljakalt see hetkel kõlab, aga siis käis selline mõte peast läbi tõesti. Ütlesin kohtumisel isegi dr Tõrule, et nüüd siis on asi nii kaugel, et olen hull ja vajan psühhiaatri abi. Psühhiaater aga rahustas mu maha ja ütles, et konsulteerimine ei tähenda sugugi hullust, vaid vastupidi – probleemide korral peabki inimene aeg-ajalt kellegagi rääkima.

Palun kirjelda, kuidas psühhiaatri vastuvõtt välja nägi.

Kõigepealt täitsin ankeedi ja siis hakkas psühhiaater küsimusi esitama. Mida kauem vestlesime, seda mugavamalt end tundsin. Tohter seletas mu mõtted ja mured hästi lahti, nii nagu ma ise poleks kunagi osanud või mille peale ma poleks tulnud. Nägin täiesti uut pilti.

Konsultatsiooni lõppedes küsis dr Tõru, kas soovin kuu aja pärast tagasi tulla, et üheskoos vaadata, kuidas mul läinud on. Muidugi olin nõus ja teine kord läksin juba rõõmuga.

Teise kohtumise lõpus ütles psühhiaater, et rohkem pole mul vaja tulla, sest kõik on korras. Mainis siiski, et kui tunnen, et tekib taas vajadus rääkida, siis võin alati uuesti tulla.

Kui kaua konsultatsioonid kestsid?

Esimene konsultatsioon kestis natuke üle 1,5 tunni, teine tund aega.

Kas ja kuidas psühhiaatriga vestlemine sind aitas?

See muutis mu elu! Pärast esimest vestlust majast välja astudes oli selline tunne, nagu ma lendaksin – nii hea ja puhas oli olla. Läksin samal päeval tööle tagasi (käisin vastuvõtul lõunapausi ajal), mul oli jõudu ning raskustunne oli kadunud.

Nüüd on kodus ja tööl rahulik. Kui vahel mõni endine negatiivne mõte taas pähe turgatab, siis tuleb kohe tohtri jutt meelde ja saan sellest kiiresti lahti.

Kuidas kirjeldaksid oma psühhiaatrit?

Kirjeldaksin dr Tõru kui ideaalset inimesetundjat ja spetsialisti. Mõne inimesega ei saa rääkida, aga temaga on seda väga mugav teha – ta oskab küsida õigeid küsimusi ning ühtlasi on ta väga soe inimene. Õhkkond oli väga meeldiv ja ma ei tundnud hetkekski, et mulle mingeid hinnanguid antakse vms.

Mida soovitaksid neile, kes tunnevad end rahulolematu ja jõuetuna, kuid kardavad „esimest sammu“ teha ja psühhiaatri vastuvõtule minna?

Enda tervise eest hoolitsemine on alati õige otsus. Kui ise probleemist jagu ei saa, siis tulebki abi otsida, ja abi on tõesti väga lähedal. Olen nüüd tuttavatega mitmel korral sel teemal rääkinud ja kõik on suhtunud positiivselt. Kõik on meie peas kinni. Võin kõhklemata kinnitada, et mingit kahju see ei tee: lähed ja räägid oma mure ära ja olen 100% kindel, et see muudab elu paremaks. Ega muidu ju inimesed psühhiaatri juures ei käiks.